Seistes uuel ajaloolisel lähtekohal ja silmitsi maailmas toimuvate muutustega, kõlavad Hiina ja Venemaa suhted The Timesi uue tugeva noodi ja uue suhtumisega. 2019. aastal jätkasid Hiina ja Venemaa tihedat koostööd suurtes rahvusvahelistes küsimustes, nagu Korea tuumaküsimus, Iraani tuumaküsimus ja Süüria küsimus. Õiglust ja õiglust toetades toetasid Hiina ja Venemaa kindlalt rahvusvahelist süsteemi, mille keskmes on ÜRO ja mille aluseks oli rahvusvaheline õigus, ning edendasid rahvusvahelistes suhetes maailma multipolaarsuse ja demokraatia protsessi.
See näitab kahepoolsete suhete kõrget taset ning kahepoolse koostöö erilist, strateegilist ja globaalset olemust. Hiina ja Venemaa vahelise solidaarsuse ja koordineerimise tugevdamine on strateegiline valik, mis on tehtud kahe poole pikaajalist rahu, arengut ja noorendamist silmas pidades. See on vajalik globaalse strateegilise stabiilsuse ja rahvusvahelise jõudude tasakaalu säilitamiseks ning teenib kahe riigi ja rahvusvahelise üldsuse põhihuve.
Nagu on öelnud Hiina riiginõunik ja välisminister Wang Yi ning Venemaa välisminister Sergei Lavrov, ei ole Hiina-Vene koostöö suunatud ühelegi kolmandale osapoolele ning seda ei provotseeri ega sega ükski kolmas osapool. Selle hoog on pidurdamatu, selle roll asendamatu ja väljavaated piiramatud. Tulevikku vaadates leppisid kaks presidenti kokku Hiina-Venemaa teaduse ja tehnoloogia innovatsiooni aasta korraldamises aastatel 2020–2021, et ühiselt tõhustada sõltumatut teadus- ja arendustegevuse suutlikkust.
Teerajaja innovatsiooni, vastastikuse kasu ja kõigile kasuliku koostöö vaimus sünergistavad kaks riiki veelgi oma arengustrateegiaid, integreerivad sügavalt oma arenguhuvid ja toovad oma inimesed kokku.
Neljandaks on tõusuteel globaliseerumisvastasus ja isolatsionism
21. sajandil, Hiina ja teiste arengumaade esiletõusuga, hakkas lääneriikide domineerimine kõikuma. ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) andmetel langes aastatel 1990–2015 arenenud riikide osakaal ülemaailmses SKT-s 78,7 protsendilt 56,8 protsendile, arenevate turgude oma aga tõusis 19,0 protsendilt 39,2 protsendile.
Samal ajal hakkas väikevalitsemist, kodanikuühiskonda ja vaba konkurentsi rõhutav neoliberaalne ideoloogia 1990. aastate lõpust taanduma ning sellel põhinev Washingtoni konsensus läks ülemaailmse finantskriisi mõjul pankrotti. See tohutu muutus on pannud USA ja mõned teised lääneriigid isegi ajalooratta tagasi pöörama ja võtma kasutusele globaliseerumisvastase poliitika, et kaitsta oma huvisid.
Postitusaeg: 28.11.2022